Nädalavahetuselt kahest kaks!

Sellel nädalavahetusel pidasid meie klubi meeskonnad kaks kohtumist. Esmalt kohtusid laupäeval meie väikesed karud Pärnjõel tabelis neljandat kohta hoidva Keila JK meeskonnaga ja päev hiljem sõitsid meie mehehakatised oma kodumängule Türile, kus võõrustati külla sõitnud FC Kose pallureid.

Laupäevane kohtumine algas väga õnnetult, kui juba esimesel minutil suutsid kiired ja osavad Keila ründajad üle mängida meie poiste kaitseliini ning sokutasid palli kenasti võrku. Koheselt tekkis külalistel veel hea väravavõimalus, kuid puurimees Martin Pärn sooritas kena tõrje, mis päästis meeskonna veel suuremast kaotusseisust. Peale alguse kohmetust kosusid ka Vändra poisid ja hakati vaikselt võitma võitlusi, mis andis ka endal võimaluse palliga rohkem mängida. Kuigi väljak on Pärnjõel enneolematult väike, siis näitasid mõlemad kohale tulnud võistkonnad lisaks võitlusele ka kohati väga ilusat söödumängu. Ei möödunudki palju aega , kui olematu tabloo näitaski juba viiginumbreid 1:1. Nimelt võideldi endale keskväljal pall, mis toimetati paari sööduga etteliini Harrisele, kes näsa enesekindlalt väravasse kõmmutas. Koheselt võideti ka paar nurgalööki, mis kahjuks aga midagi ohtlikku endast ei kujutanud. Ohtlik oli seevastu Ronaldo Tiismaa kauglöök, mille vastase väravavaht enese ette pillas, kuid likvideeris ka koheselt enda eksimuse olles lahtisel pallil esimesena jaol. Paaril korral kontrollisid ka vastased meie puuriluku valvsust kauglöökidega, kuid Martin oli alati mees omal kohal. Tundus, et esimene poolaeg tüüritaksegi viigisadamasse, kuid Ronaldo ja Harris arvasid seekord teisiti. Nimelt tegi korraliku läbimurde paremäärelt Ronaldo Tiismaa, kes leidis väravaesiselt appirutanud Harrise, kes palli kenasti omaks võttis, lollitas ära teda takistanud kaitsja ning sooritas David Villaliku täpsuslöögi, mis maandus püüdmatult värava alanurgas. Toimus veel paar pisikest saginat nii meie, kui vastase värava all, kuid puhkama mindi 2:1 kodusatsi eduseisul.

Poolajal said poisid treenerilt sarjata uimase mängu alguse pärast ja endale lastud kiire värava eest, kuna enne mängu räägiti just olukorrast, millisest vastane meid jällegi ära karistas. Samas terve meeskond innustas teineteist ja otsustati teisele poolajale vastu minna palju võimsamalt kui esimesele. Tõestus sellele, et alati ei lähe kõik nii nagu plaanid, tehti meile kohe kiirelt taas selgeks. Nimelt juba kolmandal minutil peale puhkepausi arvasid vastased, et aeg oleks taas viik jalule seada korraliku tutakaga, mida ei suutnud päästa ka pisikest kasvu, kuid tubli Martin. Ja siis läks hulluks. Vastane proovis iga nurga alt, aga väikese väljaku tõttu jõudsid meie poisid kenasti igale üritusele oma vastuse anda ja oma väravat kaitsti kui midagi enneolematut püha asja. Mis ei tulnud vastasel, tuli õhku poolaja keskel meie poistel. Tundus kohati, et on vaid aja küsimus, kui vapruslased leiavad tee väravani, kuid esmalt seda siiski ei sündinud. Küll proovis õnne Jan Erik Enok kauglöögist, siis Ronaldo sooritas kena läbimurde, millele järgnes aga lohakas löök, seejärel sai värava esisel viimasele mehele pihta Harris, kuid mida ei tulnud oli ikkagi värav. Peale pisikest peataolekut leidsid ka vastased püssirohtu ja kõmmutasid oma püssist tõsise kauglöögi, mida Martin saatis vaid nukra pilguga, kuid adikera otsustas seekord raksatada meie poiste õnneks latti. Oli tuline andmine, mis sai eriti tulise lõpplahenduse. Samad mehed, kes sepistasid esimesel poolajal juhtvärava, otsustasid, et kena oleks mäng ikka võidukalt lõpetada. Kaitseliinis võitis palli Tomir, kes toimetas mänguvahendi kiirelt edasi Ronaldole, kes omakorda möödus vastasest ning leidis kena vaheltsööduga äärelt Harrise. Viimane võttis enesele palli kohe jooksule, mida ei aimanud aga vastase kaitsja, kellel ei jäänud muud üle kui hilinedes meie ründaja jalust maha niita. Kuna viga tehti selgelt karistusalas, siis ei jäänud kohtunik Artur Ojalal muud üle kui osutada penaltipunktile. Viga oli nii selge, et ka vastaste treener ega mängijad ei arvanud teisiti, vaid sarjasid teineteist säärase rumaluse eest. Mängu viimane minut! Harris paigutab palli täpile. Pinged on õhus. Vile kõlab. Treenerid närivad küüsi. Staadionil on surmvaikus. Harris otsustab pommlöögi kasuks, mis lendab keskele, kuid lati alla ja seis on 3:2 kodumeeskonna kasuks. Poisid vallandavad rõõmukisa ja ega kitsi ei olnud ka rohkearvuline publik, kes oli omadele kaasa elama tulnud. Tõeline jalka! Vastane sai veel palli lahti mängida, sooritati kauglöök, mille väravavaht püüdis ja seejärel kaugustesse lõi. Kuna aeg oli täis tiksunud, siis kõlas kohtuniku päästev lõpuvile ja poisid said oma elu esimese Eesti Meistrivõistluste võidu väga raske töö ja võitlusega!

Poisid tänavad Keila JK esindust hea mängu eest ja ootavad sügiseses ringis väga rasket mängu , kuna siis on tegu suure väljaku ja kunstmuruga, mis kindlasti sobib paremini seekord kaotanud võistkonnale.

Nagu eelnevalt mainitud, pidasid päev hiljem oma kohtumise meie vanimad karupallurid. Kuna FC Kose meeskonnal oli ette näidata kahest viimasest kohtumisest kaks võitu, siis oli oodata kindlasti kõike muud, kui kerget jalutuskäiku. Vastane oli kohale sõitnud 11 mehega, mis neile ka mingil määral lõpuks saatuslikuks sai. Kohtumine algas selge kodumeeskonna ülekaaluga, kuid midagi märkimisväärset siiski korda saata ei suudetud. Palli vallati küll rohkem, kuid otsustavas faasis tekitatud lohakused nurjasid kõik eelneva. Kuid siiski ei möödunud palju aega, kui keskväljal võideti pall. Omavahel söötsid paaril korral Artur ja Ranet, kellest viimane jäi karistusala nurka palliga suisa üksinda. Mehel oli aega vaadata kellele tsenderdada ja kui kõik ootasid söötu ettenurka, siis unustati värava tagumisse nurka uhkesse üksindusse meie vasakkaitsja Rein Kontus, kes palli kindlalt peaga 1:0 seisuks lõi. Nagu varemgi sellel hooajal ette on tulnud, siis lastakse peale juhtväravat jalg natuke rohkem sirgu ja karistus on kerge tulema. Mängu said paremini käima ka vastased. Tihtipeale olid meie mehed hädas pealtvaatajate poolt Sander Postiks ristitud pikakasvulise mängijaga. Samas keerutas keskväljal osavasti nende kapten, kellel ei olnud väljakul aga paraku võrdväärseid kaaslasi seekord võtta. Siiski suutsid Kose pallurid ühe tagasi lüüa üsnagi kiiresti. Esmalt võideldi välja nurgalöök, mis saadeti kõrge kaarega karistusalasse. Seal tekitas segadust taas pikakasvuline koljat, kellele läks enamus tähelepanust ja just selle mehe tagant pääses löögile mängija, kelle veel kõrgema kaarega sooritatud pealöök väravas maandus. 1:1 ja kõik algab otsast peale. Oli aeg kodarad jällegi kiiremalt tööle panna, sest kuklasse hingav Keila JK ei anna meile vähimatki võimalust endale luksust lubada punktide kaotamise näol. Poolvõimalusi tekkis mõlemal meeskonnal, kuid selgelt rohkem ja paremad olid need kodumeeskonnal. Esmalt ei suutnud Egert Sults enamat postilöögist, seejärel eksis uskumatult positsioonilt Artur lüües palli väravavahile sülle. Karistuslöögi 22-25 meetrilt saatis teele Ranet. Tugeva löögi tõrjus puurimees nurgalöögiks. Nurgalöögist antud terav pall Egerti poolt ei leidnud aga kahjuks väravaesisel omasid, kes mänguvahendi paarilt meetrilt võrku sokutaks. Täis oli tiksunud 44 minutit, kui vastane sai proovida karistuslööki, mis toimetati kõrge lennuga väravaesisele, mille meie mehed koheselt ära klaarisid ja seda nii õnnestunult, et tekkis kohe võimalus kiirrünnakule. Keskväljalt leidis kena sööduga üles äärepooliku Artur Ojala, kelle sööt Egertile oli sedavõrd täpne, et viimane leidis tee väravani ilma ühegi kaitsjata. Mees otsustas siiski hoo maha võtta, et mööda appirutanud kaitsjast ja kõmmutas seejärel tugeva löögi ette nurka seisuks 2:1. Kuigi mees valis rumalalt raskema variandi, siis tuleb talle siiski au anda, et sellisel hetkel meeskonna juhtima viis. Pall toimetati keskele ja kõlaski kohtuniku sirts-sirts-sirts, mis tähendas paariminutilist puhkepausi.

Kuna ei pealtvaatajad, kui ka mängijad ise ei olnud oma esitusega rahul, siis mõeldi, et miks üldse sellel päeval oldi ennast välja aetud ja nii ei ole mõtet edasi minna. Tuleb tublisti juurde panna ja keskenduda igale oma sooritusele. Kuigi juttu tekkis väljakul ühe rohkem ja palli vallati korralikult, siis vastasele au andes pingutasid ka nemad kõigest väest. Meie poiste õnneks siiski nad midagi väga ohtlikku korda saata ei suutnud. Mõned poolikud kauglöögid ja õnnega pooleks saadud nurgalöögid õnnestus Kosel ikkagi välja mängida, kuid värav jäigi seekord puutumata. Viimased pinged võttis maha Raneti 3:1 tabamus, mis sündis peale pisikest saginat karistusalas, kui mees möödus vastasest ja kõmmutas tugeva ja täpse löögi posti kõrvale. Selleks hetkeks olid külalised pea oma kõik jõuvarud mängu pannud ning edasine oli vaid vormistamise küsimus. Vaprusel hakkas tekkima ridamisi võimalusi, millised realiseeritakse kõrgemal tasemel rahuliku südamega. Mitmel korral pääses healt positsioonilt löögile Alfred Vesselov, kuid kera otsustas alati vuhiseda mööda valelt poolt raami. Korra oli vastase eksimust ära kasutamas Artur, kuid terava nurga alt sooritatud välisküljelöök lendas üle. Korra seljatati karistusalas esimese värava autor Rein Kontus, millele ootasid kõik kodusatsi mängijad loomulikult vilet ja külalised olid loomulikult surmkindlad, et tegutseti määrustepäraselt, kuid kohtunik otsustas seekord külaliste kasuks. Juba mitmendat mängu järjest ei näita kindlust üles 1vs1 olukorra lahendamisel Ranet, kes ei suutnud seekord enamat hädisest löögist väravavile pihta. Mida ei suuda Ranet, selle teeb ära aga Indres. Nimelt ei jätnud vahetusest sekkunud paremäär süllekukkunud võimalust kasutamata, lüües endale omaselt peale läbimurret palli kindlalt kindamehe seljataha seisuks 4:1. Kuni mängu viimase minutini kontrolliti mängu selgelt ja nauditi esimesel poolajal kehvakeseks jäänud söödumängu. Viimasel hetkel tekkis võimalus pikakasvulisel kosekal, kes sooritas tõsiselt ohtliku pealöögi, mis lendas vaid sentimeetrid väravapostist mööda. Lahtimängitud pallile järgnes koheselt ka lõpuvile, mis tähendas Vändra Vapruse meestele sellel aastal seitsmendat võitu ühe viigi kõrvale.

Vändra JK Vaprus tänab sümpaatset Kose meeskonda ja on täiseti kindel, et parema koosseisu kokkusaamisel tekitavad nad peavalu järgmistes kohtumistes kellele iganes. Edu!

Oma järgmise kohtumise peavad meie poisid juba kolmapäeval 1. juunil tabeli viimase Rapla JK Atliga kell 19:00 Rapla staadionil! Hoiame omadele pöalt!