Mõru, kuid emotsionaalne võit meestele!

Neljapäeva õhtupoolikul ootasid meie mehi enesele külla Kernu JK Kadaka nn jalgpallurid, et esmapilgul maha pidada jalgpallivõistlus, kuid lõpuks selgus, et olime saanud petta, kuna võistlusmatšist kujunes välja ühepoolne idamaisete kunstide võitlus. Arvestuses mille eest jalkas punkte jagatakse olid Vändra pallurid kohtumise lõpuks numbriliselt selgesti paremad ja vajalikud kolm silma oldi auga välja teenitud!

Õhtupoolikust lähemalt. Kohale jõudes oli koheselt selge, et kodumeeskonna poolt ei ole oodata mingisugust külalislahkust ja kõik vajalik tuleb meie poistel platsil ise välja võidelda. Kohtumine algaski koheselt Kernu survega, mis neile aga esmalt edu ei toonud. Mitmel korral tegutses ohtlikult Raigo Abel, kelle taltsutamisega oli tegu kogu kohtumise jooksul, kuid sellel kenal neljapäeval ta siiski taltsaks jäigi. Parema tegutsemise korral võinuks noormees skoorida juba teisel minutil, kui kena pöördega meie kaitsjatest ennast mööda mängis, kuid pealelöök ebaõnnestus täielikult. Kodumeeskond üritas sedavõrd innukalt, et Vändra mängijatel oli raskusi vastase poolele jõudmisega. Samas, kui jõuti tegutseti koheselt üsnagi teravalt, kuid seda teravust jätkus esimesse poolaega enneolematult vähe. Loid oli kogu meeskond. Puudus tahtmine, suhtlus, võitlus, söödutäpsus jnejne. Ühesõnaga puudus meeskond, kes pidanuks väljakule jooksma kolme punkti järele. Seda kasutasid vastased ka oskuslikult ära. Nimelt igasse võitlusesse kiiremini ja jõulisemalt läinud kohalikud võitsid pea kõik kahevõitlused. Ühest sellisest algas ka nende rünnak, mis lõppes ülimalt kena sooritusega pea 25-30 meetrilt, kust pall teele lendas ja meie värava ülanurgas maandus. Olukorda jälgisid kõik meie mängijad pealt ja kõige kurvema pilguga saatis kera lendu Toivo Teetsmann, kellel puudus igasugune võimalus meeskonna päästmiseks. 0:1 oli tõsiasi ja enese ülesanne veelgi raskemaks tehtud. Peab mainima, et parema õnne korral võinuks kodusats oma skoori ka duubeldada, kuid 1vs1 olukorras suutis meie puurilukk ründaja üle mängida. See oli ka ainus reaalne väravavõimalus, mille kadakapuu meeskond esimese poolaja teisel poolel suutis luua. Erilisi väravamomente ei sepistanud ka külalised. Parimateks võimalusteks jäid mõned pehmed kauglöögid ja ohtralt teenitud nurgalöögid, millest aga väravat loota oli raske. Ka kõik karistusalasse saadetud trahvilöögid langesid tugevate tammede saagiks. Kui käimas oli aga poolaja viimane minut õnnestus mõmmidel üks värav tagasi lüüa. Kaitseliinist võidetud pall kihutati paari sööduga paremäärele, kus trikitas Egert Sults. Mees saatis terava passi väravaesisele, kust väravamasin väike Tom selle kenasti ühe puutega meeste vahel küljevõrku suunas. 1:1 ootamatult väga vajalikul hetkel. Pall pandi keskringi ja mehed saadeti puhkama.

Teine poolaeg tegutseti paljugi agaramalt. Võimalus mäng enese kasuks pöörata oli ju ikkagi olemas ja eesmärgi täitmiseks hakati väljakul palju paremini tegutsema. Paremini vallati mänguvahendit ja poolvõimalusi tekkis aina rohkem. Kodumeeskonna külaskäigud meie poiste poolele jäid aina harvemaks, kuid võtlusest ja tahtest oli näha, et ka nemad soovivad õhtupoolikult ainult positiivset tulemust. Armutu võitlus vastastega kestis kuni 75. minutini, kui lõpuks Vändra juhtima asus. Kogu kohtumise toorutsenud kohalikud eksisid taaskord määrustevastaselt, mille tulemusena sai karistuslööki kaugelt distantsilt sooritada Ranet, kes palli ka kogu jõuga teele saatis. Löök õnnestus sedavõrd, et paarikümne meetrine õhulend sahises kenasti alanurgas. 2:1 ja hakkas juhtuma. Kernu meeskonna mängijad ei suutnud olukorrga leppida ja hakkasid tegutsema väljakul enneolematult. Sellist olukorda kogesid meie mehed oma elu jooksul esmakordselt. Kõiges toimuvas otsiti süüdlasi. Kohtunik lubatati viimsele teele saata, meie poolehoidjad türukud lubati peale mängu lapseootele valmistada, kõik meie mängijad olid kehaosad, mida siia kirjutada ei ole lihtsalt ilus jne. Mis kõige hullem, hakati lõhkuma noori poisse, mis ei jäänud märkamata ka õigusemõistjale, kes hakkas välgutama igasugu värvi kaarte. Meie poisid otsisid aga sündmuste keskel veel üht väravat, et olukord lõplikult maha rahustada. Hea võimaluse võitles enesele välja esimese värava autor Toomas, kes suurte kaitsjate vahelt Reinu tsenderdusele jala vahele sai, kuid kahjuks lendas mänguvahend üle värava. Oma esimese kolli võinuks lüüa Maigo, kes nurgalöögist peaga kenasti pihta sai, kuid väravavaht oli tubli ja püüdis palli. Vaheltsööduga mängiti löögile seekordne vahetusmees nooruke Mihkel Jürgenstein, kes hirmu tundmata tugeva löögi raami pani, kuid puurimehe korralik partii nurjas ka sellegi võimaluse. Ei möödunud palju aega, kui järjekordne toorutsemine leidis aset 20 meetril. Muidugi saadeti meid kohe viisakalt teatrikooli ja kohtunik oli jällegi ebaõiglane. Vaid ainukesed õiged mehed väljakul olid Kernu kohalikud, kes tegelikkuses käitusid ainsana ebakorrektselt ja ebaviiakalt. Karistuslöögi juurde tagasi tulles. Enne lööki ei suutnud ennast talitseda vanameister Asker Talpsepp, kes esmalt viskas näppu meie pealtvaatajate suunas ja seejärel oma koduväljakut konnatiigiks nimetas. Kui tiik, siis tiik. Ranet asus palli taha. Suurest hirmust võttis mees ennast sedavõrd kokku, et pall maandus teistkordselt väravas ja kohalikud kutid oli kenasti puhkama saadetud oma enese konnatiiki, sest see seis tähendas mängupildi järgi kindlat külaliste võitu. Võinuks arvata, et 3:1 rahustab mängu ja viimased minutid kulgevad rahulikumas õhkkonnas, kuid eksisime selleski. Järelejäänud minutid midagi märkimisväärset jalgpalliga seonduvat ei toonud. Kernu meeskond oli ära rikkunud käimasoleva ja ka tulevased kohtumised. Liigse suupruukimise ja räige lõhkumisega teeniti oma võistkonnale kolm punast ja nii mõnedki kollased kaardid. Kahju, sest võideldi ju eesmärgi nimel üsnagi üksmeelselt ja viik ei olud ju kaugel. Kahju oli pealtvaatajatest ja eelkõige lastest kes sellist jama olid vaatama tulnud. Esmakordselt kaaluti tõsiselt politsei kutsumist võistluspaika, kuna mängijate turvalisus oli mitme poksiringi kutsumise ja Kernu mängijate poolt teele saadetud sõnakõlksuga selgesti ohus. Õnneks meeste emotsioonid vaibusid ja kähmluseks siiski ei läinud. Puutumata jäid ka meie tüdrukud, kes said siiski õnnelikult oma poistega koju sõita :). Tagasi ei saa võtta aga tehtut ja see jättis õhtule mõru maitse, kuid vajalik võit pallimängust oli tõsiasi, mille järele ju ikkagi tuldi!

Kernu JK Kadaka mängijatele tänud imekena pesemisvõimaluse eest ja loodame, et muidu sümpaatne meeskond suudab edaspidi sümpaatseks jääda ka mänguväljakul!